Sissejuhatus

Meile anti nauditav ülesanne käia kunstinäitustel ja nende põhjal blogi kirjutada. Minu eesmärk oli teha blogi võimalikult mitmekülgseks, näidates erinevaid kunstivorme ja ka uudseid näituse kogemusi.
Mul on postitus internetis olevate näituste kohta, nukufilmi kunstist, filmikunstist ja kunstinäituse külastamine, mis jaguneb kaheks erinevaks postituseks, kuna see oli nii mahukas. See jagunes maalide osaks ja skulptuuride, mis jällegi esindavad kahte erinevat kunsti liiki. Loodan, et olen selle lugemiskogemuse võimalikult meeldivaks teinud ja aitäh lugemast!

Eesti kunst (Maalid)

Käisin 5. aprillil Kumu kunstimuusemumis nautimas nii uut kui vana eesti kunsti. Näitus asus 3 ja 4 korrusel ning kajastas tohutul hulgal talendikaid kunstnike läbi aja. See postitus saab olema kaheosaline: ühes osas kirjeldan ma maalikunsti ja teises osas skulptuure. Näitus oli kronoloogilises järjestikus, minnes vanemast ajast uuemasse. Kuna näitus oli ääretult mahukas kirjeldan ja näitan enda jaoks meeldejäävaid töid.
Alustan kolmanda korruse näitusest, mille pealkiri oli Varamu, kus asus Eesti vanem kunstiklassika. Ekspositsioonis on näha ranget akadeemilisekunsti kätt. Pildi sisud on mütoloogilised, maalitakse natüürmorti, portreesid ja maastikke. Üks põhjus, miks ma just sellele näitusele läksin oli kuulus Johann Köleri maal "Lorelei needmine munkade poolt". Pilt on tohutult suur mõõtudega 395x345 cm ning sisuks on näkineiu lorelei needmine munkade poolt, kuna merineitsi põhjustas paljude laevade hukkumisi. Kõik Köleri maalid olid tehtud elutruult ning ilu peitus detailides ja emotsioonides. Kumu seinad olid suurelt hulgalt kaunistatud Köleri maalitud portreedega, mis olid väga ilmekad.

Lorelei needmine munkade poolt

Mulle jäid ka silma Carl Timoleon Von Neffi tööd. Ta maalis palju naiste portree pilte, mis olid romantiseeritud, tuues esile maali "Eesti talunaine lapsega". Seinal leidus ka natüürmorte (elutu looduse ja esemete kujutamine kunstniku poolt seatud kompositsiooni), millest osad olid ka maalitud Alfred Hirve poolt. Minu isikliku arvamuse kohaselt on natüürmordi järgi hea vaadata kunstniku enda esteetilist taju ja elementide kokku sobitamis oskust, mistõttu on nad minu jaoks intigeerivad.
Kumu kunstihoone seinal ilutsesid ka väga kaunid mereäärsed maastiku maalid, mis olid tuntavad kui Eugen Dückeri kätetööd.

Alfred Hirv

Kratt

Liikudes järgmisse saali, mis on asjakohaselt nimetatud "Sajandi vahetus", leiame juba uuema aja kunsti teoseid, kus loomulikult nimetamata ei saa jätta Oskar Kallise ilmekaid Kalevipoja eepose teemalisi pilte, millel on väga omapärane stiil ja värvikasutus. Väga meeldis mulle Aleksander Prometi töö "Kratt". See oli sünge ja moonutatud väljanägemisega aga tõmbas vaatama ja pildi sisu hindama.
Adamson Eric maalis ilmekaid pilte, mis olid vaatega aknast välja. Üks mu lemmikumaid töid oli üks maal, mis oli maalitud eraldi kolmele lõuendile. Minu tähelepanu suutis ka tõmmata Albert Kesneri maal "Hoov". Erinevalt teistest maalidest oli Kesner puu oksad töö sisse süvistanud, mitte maalinud. Tundus nagu ta oleks peenemad puu oksad pintsli teise otsaga värvi sisse sooninud. Lahendus oli teistsugune ja kandis edasi tunnet puuoksadest.

Adamson Eric

Nikolai Kummitsa teosed olid väga soojade värvidega ja jätsid tunde nagu päike tõuseks ja piltidel kujutles ta talusid.Edasi liigun järgmisele korrusele, millel asuv ekspositsioon kannan pealkirja Rasked valikud. Seal kajastub juba kõvasti Nõukogu ideoloogia propageerivatelt kunstitöödelt. Väga palju punase lippu keskseid töid oli Viktor Karruse poolt, kus autod sõidavad üle viljapõldude punaste lippudega. Vaatama jäin ma Ants Viidaleppi tööd, kus üks pioneeri poiss õpetas teisi poisse mudellennukit valmistama, pilt oli lihtsalt liikuva ja ambitsioonika väljanägemisega.Nikolai Kormašov maalis nõukoguliidu lihttöö klassi, jättes nendest suursuguste ja tugeva väljanägemise.

Nikolai Kummits

Viktor Karrus

Edasi tuleb juba modernismi ja sürrealismi ajastu, kus esimesena püüab mu pilgu Jüri Arraku unustamatu stiil ja Kalevi poja eeposest pildilõigud. Huvitavad olid ka Ilmar Malini tööd, eriti veel töö "Stalin", mis peegeldab Vene repressiooni. Üks jõhkramaid töid, mida ma terve näituse jooksul näinud olin oli Johannes Saali "Metropol", mis kujutas endas ülespoodud naist. Pilt peegeldab valu ja ahastust, mida see naine oli tundnud ja pilti oli raske vaadata. Elavalt kajastasid sürrealismi Jüri Palmi elavad ja mitmedimensioonilised teosed.
Kunstinäituse lõpetasid Aili Vindi tööd, milles oli mängeldud meisterlikult värvispektriga.

Aili Vint

Kunstimuuseumis käimine oli ääretult värskendav ja ma nautisin seda tunduvalt rohkem, kui ma oleksin arvanud. Näitus oli kenasti korraldatud ja iga eraldi ruumi jaoks oli oma sissejuhatus ja kirjeldus.
Kogenud elamusega jäin ääretult rahule.

Eesti kunst (Skulptuurid)

Kumu kunstimuuseumi Eesti püsiekspositioon ei olnud pühendatud ainuüksi maalidele, leidus veel andekate kunstnike käte järgi vormitud skulptuure, mis jagasid ruume koos maalidega. Paigutus oli samasugune nagu eelnevas postituses: kronoloogilises järjekorras vanemast uuemasse aega ja meistriteosed asusid 3. ja 4. korrusel. Eesti vanema kunstiklassika hulgas olid mitmed tööd pühendatud koidu ja hämariku armastus loole. August Weizengergi kaks iseseisvat kuju kahest mütoloogilisest tegelasest ning Amandus Adamsoni puitu jäädvustatud armsamate suudlus. Müüt räägib, kuidas suur taeva vanaisa annab oma kahele teenrile, kellele on kingitud igavene noorus ülesanded taeva korraldamiseks. Neiule ütles ta: "Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks." Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: "Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada." Pööripäeval nägid nad üksteist esimest korda surusid kätt ja suudlesid. Taeva isa nähes juhtunut, kutsus nad enda juurde ja ütles, et te võte oma ülesandeid täita koos, kui naine ja mees. Aga nad keeldusid pakkumisest ja soovisid jääda igavesti peiuks ja mõrsjaks, et tunda värsket armastust ja kohtumisrõõmu igakord, kui nad üksteist näevad jälle, kord aasta jooksul. Adamsoni skulptuur oli väga kaunis ja emotsiooniline, mida rohkem seda vaatasin, seda rohkem ma uppusin pisikeste detailide meisterlikkusesse. Weizenbergil oli veel teos Lindast, Kalevipoja emast, kellel oli hundinahk seljas. Mind hämmeldab nende kunstnike oskus teha, nii jäikadest materjalidest midagi näiliselt nii liikuvat ja pehmet.

A. Adamson "Koit ja Hämarik"

A. Weizenberg "Linda"

Liikudes järgmisse saali leiame end modernismi sünni juures. Esile tulevad Anton Starkopfi jässakad pronkskujud. Nendes oli oma stiili ja ilu aga võrreldes klassikalise kunstiga jättis ta viimistlemata ja natuke hoolitsemata tunde. Ei saanud ka kahe silma vahele jääda kuulus "Metskits", mille meistriks on Jaan Koort. Kujust asub ka koopia haljas alal Nukuteatri juures, kus ristuvad Nunne ja Lai tänav.

4. korrusel, kus oli Nõukogu propageerivad kunstitööd, oli selgelt näha, kui ideoloogiliselt kujutati sõdureid. Ilutses puidust suur skulptuur, rammusest ja mehisest nõukogude liidu uhkusest. Edasi läksid teosed juba abstraksemaks ja ruumilisemaks. Edgar Viiese tööd olid mulle muidugi mõistmatud aga nad silma ka ei riivanud. Olen aru saanud, et Virukeskuse ees ilutsev "Merepiiga" on ka tema kätetöö.
Kahjuks ei olnud skulptuuride inventuur päris nii mahukas, kui maalide oma aga kogemuse võrra vaesemaks ma sellest ei jäänud.
Kui on soovi on ka võimalik külastada Kumu virtuaal tuuri sellel lingil, seal ei ole kõik näitused saadaval aga see abistas mind kõvasti enda postituse kirjutamisel.

Frida Kahlo

Frida Kahlot kehastas filmis näitleja Salma Hayek

Kirjutan maalikunstnik Frida Kahlo elust filmi põhjal "Frida".
Kunstnik sündis 1907. aastal Coyoacanas ja suri aastal 1954. Oma eluajal elas ta palju üle nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt, mis kajastus ka tema maalidel. Frida tööd peegeldavad ehedat ahastust ja valu, mida ta on oma elu jooksul kogenud. See muutis ta tööd ainulaadseks. Tema eluajal olid hinnas kunstnikud, kes maalisid riigi käsu ja reeglite järgi ning kuulsus oli kerge langema, kui riigi vaateid eirati.
Tema aga ei maalinud riigile vaid enda jaoks, mistõttu ta annet kohe algusest peale ei tunnustatud.
Kahlo tööd tunduvad pealtvaadates sürrealistlikud ja ebamaised, aga ta ise on öelnud, et ta ei maalinud enda unelmaid vaid tegelikkust. Maalide hulgast on leida ka palju portree pilte temast endast, sugulastest ja tuttavatest.1939. aastal avas ta galerii Pariisis, kus ta ka tutvus Picassoga ja hiljem sattus Vouge ajakirja esikaanele, millega ta pälvis maailmakuulsuse.

 

Frida Kahlo elu oli täis põnevust, mis käis käsikäes traagikaga. Ta sattus noores eas trolliõnnetusse, kus ta selg sai raskelt viga ning, mis põhjustas talle valu ja probleeme kuni surmatunnini aga, mis pani ta arstinduse asemel kunsti valima ja millest ta ammendas inspiratsiooni oma imeliste ja maailmavaadet muutvate maalide jaoks. Ta elas üle nurisünnituse, mille tagajärjel ta ka enam kunagi lapsi ei saanud. Tal oli harukordselt kirglik suhe Diego Riveraga. Nad elasid üle palju pettumusi, reetmisi ja isegi põlgust, aga kokku jäid nad sellest hoolimata nii rasketel kui ka ilusatel aegadel. Nad pidasid end isegi hingesugulasteks.

Nurisünnitusest inspireeritud pilt

Frida oma mehe Diego Riveraga

Filmis oli kujutatud paljusid legendaarseid Kahlo pilte, mis olid sujuvalt filmis esile toodud, kui Frida nägemust tema töödest. Stseenid, mis näitavad, kuidas murdepunktid Kahlo elust filmis muutuvad pildiks, mis olid tugeva emotsiooni saatel maalitud. Esile tuues kaadri, kus kunstnik oma juuksed maha lõikab ja esile tõuseb Frida maalitud pilt, kus ta istub toolil oma juuste jäänuste keskel.

 
Isikuna oli ta väga vastuoluline. Tema seksuaalsus ei olnud alati vaatega meeste poole ja ta oli vägagi vabameelse mõtlemisega. Ta käitumine selle ajakohta oli paljude traditsiooniliste inimeste seas ebakultuurne, kuna ta jõi, suitsetas, riietus mõnikord ülikonda ja lõikas oma juuksed mingil perioodil lühikeseks. See polnud muidugi naise puhul aksepteeritav käitumine. Filmis see nii ei kajastunud, kuna näidati ainult seltskonda, kelle mestis ta viibis ja seal olid kõik väga provokatiivsed ja vabad.
 Oma elu viimastel aastatel oli tema krooniline seljavalu temast viimase elu välja venitanud ning valu oli väljakannatamatuks muutunud, mille aja vältel Rivera tema kõrval ustavalt püsis. Oma elu lõpus ta nõudis, et ta keha põletataks, kuna ta tahtis vabaneda enda luude vangist. Ta oli üks vähestest inimestest, kes surma sõbralikult tervitas.
Soovi korral on võimalik vaadata filmi sellel lingil.

Nukufilm "Vennad karusüdamed"

Šiškin " Hommik männimetsas"

Käisime klassiga 15. oktoobril Kinomajas vaatamas Riho Undi nukufilmi "Vennad karusüdamed". Idee filmi jaoks genereerisid välja Andrus Kivirähk ja Riho Unt koos.

Film rääkis kolmest karupojast Ivan Šiškini maalilt "Hommik männimetsas", aga filmis maalis teose karupoegade ema, kelle Šiškin jahilkäigul maha lasi ja maalile enda nime alla kirjutas. Karupojad pääsesid põgenema, aga kahjuks nende emake ellu ei jäänud. 5 aastat pärast sündmust leiame endid Prantsusmaal, kus karupojad elavad ja teenivad elatist kunstnikena. Filmis on kujutletud Prantsusmaad, kui Vincent Van Gough kätetööd. Karupoegade elukoht on liikuv pilt Van Gough tööst "Magamistuba Arlesis". Samuti üks karupoegadest maalis filmis kuulsa Van Gough pildi päevalilledest, mida ka filmis, nagu kuntsniku enda eluajal, peetakse lapsikuks ja naiivseks maaliks. Teine vend, August, aga püüab savitööga elatist teenida aga on pettunud, et savist vaasi asemel tuleb välja alati "kringel", nagu karu ise oma töödele refereeris aga, mis oma väljanägemiselt sarnanesid hoopis Auguste Rodini skulptuurile "Mõtleja". Kolmas vend Henri, aga joonistas riietuvaid naisi ja muidugi luba küsimata, mistõttu ka karupojad hiljem oma elukohast välja visati. Henri kritseldused sarnanesid kuulsa kunstniku Henri de Toulouse-Lautreci töödega.

Vincent Van Gough "Magamistuba Arlesis", mis oli ka karude tuba Prantsusmaal Nukufilmis.

 

 

Auguste Rodin "Mõtleja"

Üks filmis näidatud Henri De Toulouse-Lautreci töö.

 





















Filmi käigus sattusid karud Venemaale tsirkusega, mille peaartistid, lõvid olid end surnuks joonud ja kelleks karud ka ümberkehastusid. Olude sunnil pidid nad Prantsusmaalt lahkuma, kuna nad olid tagaotsitavad: nad kogemata hävitasid kunstinäituse, kui leidsid oma ema maali Šiškini nimega. Venemaal sai nende tsirkuse karjäär kahjuks läbi, kuna tsirkuse direktor saadeti tsaari solvamise eest Siberisse. Edasi otsustasid nad oma ema töö üles leida ja sattusid Šiškini elukohta, kus oli nii maal kui ka nende endi ema nahk seina peal. Toimus seiklusest ja actionist pakatsev kaklus stseen, mille käigus karud said Šiškinist jagu ning otsustasid hiljem tagasi koju Venemaa metsadesse minna.
Nukufilm oli väga teistsugune ja kohati absurdne, aga võrreldes Undi teisi filme on see talle väga omane stiil. Nukud olid riidest valmistatud ja ääretult liikuvad. Uskuge või mitte, aga isegi plahvatusefekte oli näha piisavalt ühe 21 minutilises nukufilmi kohta. Loodud väljamõeldud maailm pani su unustama, et tegemist on pelgalt nukufilmiga.
Karakterid olid väga kunstnike moodi, kellest ma järeldan, et nad ka pärinesid. Karukese Augusti tegelaskuju sarnanes väga Auguste Rodiniga koos ära tuntava sihvaka habemega, ümmarguste prillide ja barretiga. Vincent Van Gough esines karupojana, kellel Šiškin kõrva otsast tulistas. Kolmas karu oli lühike, härrasmehelik oma kaabu ja mantliga ning musta stiilse habemega nagu Henri De Toulouse-Lautrec. Teosega oli palju vaeva nähtud ja meisterlikkust ning ainulaadsust õhkas see terve aja vältel.
Nukufilmi on võimalik vaadata järgmisel lingil, kui on soovi seda vaadata.

On arusaada, milline karu kehastas, millist kunstnikku?

Jaan Elken MAALID 1978-2005

01.12.2013 Sattusin ühele huvitavale lehele, kunstikeskus.ee. Seal on internetti üles riputatud galeriid, mida saab vaadata iga kell ja iga päev. Otsisin spetsiaalselt informatsiooni kuntsniku Jaan Elkeni kohta, et ma aga leidsin kohe terve näituse mugavalt, kodust lahkumata, oli kohe eriti rõõmustav.
Jaan Elkeni näituse nimi oli MAALID 1978-2005
Kahjuks ohverdab online kunstigalerii mugavuse eest ehtsa elamuse. Sellesse näitusesse läbi arvuti ekraani on raskem sisse elada, kui koha peal.
Elkeni tööd on kõik ära tuntavad, tal on omapärane stiil, mida on raske kellegi teise käega segamini ajada. Pildid jätavad kergelt kulunud ja mahajäetud tunde, tulenevalt sellest, et inimkujusid ta oma piltidel eristatavalt kui üldse ei joonista. Enamus pildid annavad kulunud krohviseina tunde. Nad on pealtkaudu lohaka välja nägemisega aga detailidesse süvenedes, on näha kui palju vaeva tegelikult nähtud on. Osad pildid tunduvad kerge käelisemad, kui teistes on näha korrektset ja tasast joonistuskätt, tuues võrdluseks kaks teost.

"Õhtu Tartu maanteel"

"Diagnoos II"

Elken kirjutab palju oma tööde peale sõnumeid, aga see ei garanteeri, et pildi sisu kohe kõigile arusaadav on. Need tunduvad kui kunstniku mõttekäigud töö loomise ajal. Need on tihti peale segased ja ka loetamatud. Kogu selle segaduse juures, aga teeb ennast ka kuuldavaks selgus. Piltidel pole midagi üleliigset, mitte ükski element ei mängi üle ega sega teisi. Nendel piltidel on tuntav harmoonilisus ja esteetiline kõla. Kuna kunstnik on ka oma esimestel eluaastatel elanud siberis küüditatud vanematega, on ta osades piltides ka kommunistlikke jooni. Näiteks:

"Velvet Underground"

Jaan Elkeni teosed on väga iseloomukad ja modernsed, millest järeldades arvan, et ta on oma alal väga edukas. Isiklikult mulle meeldib ta stiil ja oleksin väga uhke, kui omaksin ühte tema tööd oma toa seinal. Galerii asub aadressil http://www.kunstikeskus.ee/galerii/galerii_set_elken.htm