Thursday, March 27, 2014

Nukufilm "Vennad karusüdamed"


Šiškin " Hommik männimetsas"
Käisime klassiga 15. oktoobril Kinomajas vaatamas Riho Undi nukufilmi "Vennad karusüdamed". Idee filmi jaoks genereerisid välja Andrus Kivirähk ja Riho Unt koos.

Film rääkis kolmest karupojast Ivan Šiškini maalilt "Hommik männimetsas", aga filmis maalis teose karupoegade ema, kelle Šiškin jahilkäigul maha lasi ja maalile enda nime alla kirjutas. Karupojad pääsesid põgenema, aga kahjuks nende emake ellu ei jäänud. 5 aastat pärast sündmust leiame endid Prantsusmaal, kus karupojad elavad ja teenivad elatist kunstnikena. Filmis on kujutletud Prantsusmaad, kui Vincent Van Gough kätetööd. Karupoegade elukoht on liikuv pilt Van Gough tööst "Magamistuba Arlesis". Samuti üks karupoegadest maalis filmis kuulsa Van Gough pildi päevalilledest, mida ka filmis, nagu kuntsniku enda eluajal, peetakse lapsikuks ja naiivseks maaliks. Teine vend, August, aga püüab savitööga elatist teenida aga on pettunud, et savist vaasi asemel tuleb välja alati "kringel", nagu karu ise oma töödele refereeris aga, mis oma väljanägemiselt sarnanesid hoopis Auguste Rodini skulptuurile "Mõtleja". Kolmas vend Henri, aga joonistas riietuvaid naisi ja muidugi luba küsimata, mistõttu ka karupojad hiljem oma elukohast välja visati. Henri kritseldused sarnanesid kuulsa kunstniku Henri de Toulouse-Lautreci töödega.
Vincent Van Gough "Magamistuba Arlesis", mis oli ka karude tuba Prantsusmaal Nukufilmis.  
Auguste Rodin "Mõtleja"
Üks filmis näidatud Henri De Toulouse-Lautreci töö.
 





















Filmi käigus sattusid karud Venemaale tsirkusega, mille peaartistid, lõvid olid end surnuks joonud ja kelleks karud ka ümberkehastusid. Olude sunnil pidid nad Prantsusmaalt lahkuma, kuna nad olid tagaotsitavad: nad kogemata hävitasid kunstinäituse, kui leidsid oma ema maali Šiškini nimega. Venemaal sai nende tsirkuse karjäär kahjuks läbi, kuna tsirkuse direktor saadeti tsaari solvamise eest Siberisse. Edasi otsustasid nad oma ema töö üles leida ja sattusid Šiškini elukohta, kus oli nii maal kui ka nende endi ema nahk seina peal. Toimus seiklusest ja actionist pakatsev kaklus stseen, mille käigus karud said Šiškinist jagu ning otsustasid hiljem tagasi koju Venemaa metsadesse minna.
Nukufilm oli väga teistsugune ja kohati absurdne, aga võrreldes Undi teisi filme on see talle väga omane stiil. Nukud olid riidest valmistatud ja ääretult liikuvad. Uskuge või mitte, aga isegi plahvatusefekte oli näha piisavalt ühe 21 minutilises nukufilmi kohta. Loodud väljamõeldud maailm pani su unustama, et tegemist on pelgalt nukufilmiga.
Karakterid olid väga kunstnike moodi, kellest ma järeldan, et nad ka pärinesid. Karukese Augusti tegelaskuju sarnanes väga Auguste Rodiniga koos ära tuntava sihvaka habemega, ümmarguste prillide ja barretiga. Vincent Van Gough esines karupojana, kellel Šiškin kõrva otsast tulistas. Kolmas karu oli lühike, härrasmehelik oma kaabu ja mantliga ning musta stiilse habemega nagu Henri De Toulouse-Lautrec. Teosega oli palju vaeva nähtud ja meisterlikkust ning ainulaadsust õhkas see terve aja vältel.
Nukufilmi on võimalik vaadata järgmisel lingil, kui on soovi seda vaadata.
On arusaada, milline karu kehastas, millist kunstnikku?

Monday, March 3, 2014

Jaan Elken MAALID 1978-2005

01.12.2013 Sattusin ühele huvitavale lehele, kunstikeskus.ee. Seal on internetti üles riputatud galeriid, mida saab vaadata iga kell ja iga päev. Otsisin spetsiaalselt informatsiooni kuntsniku Jaan Elkeni kohta, et ma aga leidsin kohe terve näituse mugavalt, kodust lahkumata, oli kohe eriti rõõmustav.
Jaan Elkeni näituse nimi oli MAALID 1978-2005
Kahjuks ohverdab online kunstigalerii mugavuse eest ehtsa elamuse. Sellesse näitusesse läbi arvuti ekraani on raskem sisse elada, kui koha peal.
Elkeni tööd on kõik ära tuntavad, tal on omapärane stiil, mida on raske kellegi teise käega segamini ajada. Pildid jätavad kergelt kulunud ja mahajäetud tunde, tulenevalt sellest, et inimkujusid ta oma piltidel eristatavalt kui üldse ei joonista. Enamus pildid annavad kulunud krohviseina tunde. Nad on pealtkaudu lohaka välja nägemisega aga detailidesse süvenedes, on näha kui palju vaeva tegelikult nähtud on. Osad pildid tunduvad kerge käelisemad, kui teistes on näha korrektset ja tasast joonistuskätt, tuues võrdluseks kaks teost.
"Õhtu Tartu maanteel"
"Diagnoos II"

Elken kirjutab palju oma tööde peale sõnumeid, aga see ei garanteeri, et pildi sisu kohe kõigile arusaadav on. Need tunduvad kui kunstniku mõttekäigud töö loomise ajal. Need on tihti peale segased ja ka loetamatud. Kogu selle segaduse juures, aga teeb ennast ka kuuldavaks selgus. Piltidel pole midagi üleliigset, mitte ükski element ei mängi üle ega sega teisi. Nendel piltidel on tuntav harmoonilisus ja esteetiline kõla. Kuna kunstnik on ka oma esimestel eluaastatel elanud siberis küüditatud vanematega, on ta osades piltides ka kommunistlikke jooni. Näiteks:
"Velvet Underground"

Jaan Elkeni teosed on väga iseloomukad ja modernsed, millest järeldades arvan, et ta on oma alal väga edukas. Isiklikult mulle meeldib ta stiil ja oleksin väga uhke, kui omaksin ühte tema tööd oma toa seinal. Galerii asub aadressil http://www.kunstikeskus.ee/galerii/galerii_set_elken.htm