Eesti kunst (Skulptuurid)

Kumu kunstimuuseumi Eesti püsiekspositioon ei olnud pühendatud ainuüksi maalidele, leidus veel andekate kunstnike käte järgi vormitud skulptuure, mis jagasid ruume koos maalidega. Paigutus oli samasugune nagu eelnevas postituses: kronoloogilises järjekorras vanemast uuemasse aega ja meistriteosed asusid 3. ja 4. korrusel. Eesti vanema kunstiklassika hulgas olid mitmed tööd pühendatud koidu ja hämariku armastus loole. August Weizengergi kaks iseseisvat kuju kahest mütoloogilisest tegelasest ning Amandus Adamsoni puitu jäädvustatud armsamate suudlus. Müüt räägib, kuidas suur taeva vanaisa annab oma kahele teenrile, kellele on kingitud igavene noorus ülesanded taeva korraldamiseks. Neiule ütles ta: "Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks." Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: "Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada." Pööripäeval nägid nad üksteist esimest korda surusid kätt ja suudlesid. Taeva isa nähes juhtunut, kutsus nad enda juurde ja ütles, et te võte oma ülesandeid täita koos, kui naine ja mees. Aga nad keeldusid pakkumisest ja soovisid jääda igavesti peiuks ja mõrsjaks, et tunda värsket armastust ja kohtumisrõõmu igakord, kui nad üksteist näevad jälle, kord aasta jooksul. Adamsoni skulptuur oli väga kaunis ja emotsiooniline, mida rohkem seda vaatasin, seda rohkem ma uppusin pisikeste detailide meisterlikkusesse. Weizenbergil oli veel teos Lindast, Kalevipoja emast, kellel oli hundinahk seljas. Mind hämmeldab nende kunstnike oskus teha, nii jäikadest materjalidest midagi näiliselt nii liikuvat ja pehmet.

A. Adamson "Koit ja Hämarik"

A. Weizenberg "Linda"

Liikudes järgmisse saali leiame end modernismi sünni juures. Esile tulevad Anton Starkopfi jässakad pronkskujud. Nendes oli oma stiili ja ilu aga võrreldes klassikalise kunstiga jättis ta viimistlemata ja natuke hoolitsemata tunde. Ei saanud ka kahe silma vahele jääda kuulus "Metskits", mille meistriks on Jaan Koort. Kujust asub ka koopia haljas alal Nukuteatri juures, kus ristuvad Nunne ja Lai tänav.

4. korrusel, kus oli Nõukogu propageerivad kunstitööd, oli selgelt näha, kui ideoloogiliselt kujutati sõdureid. Ilutses puidust suur skulptuur, rammusest ja mehisest nõukogude liidu uhkusest. Edasi läksid teosed juba abstraksemaks ja ruumilisemaks. Edgar Viiese tööd olid mulle muidugi mõistmatud aga nad silma ka ei riivanud. Olen aru saanud, et Virukeskuse ees ilutsev "Merepiiga" on ka tema kätetöö.
Kahjuks ei olnud skulptuuride inventuur päris nii mahukas, kui maalide oma aga kogemuse võrra vaesemaks ma sellest ei jäänud.
Kui on soovi on ka võimalik külastada Kumu virtuaal tuuri sellel lingil, seal ei ole kõik näitused saadaval aga see abistas mind kõvasti enda postituse kirjutamisel.